Monty Pythoni 1979. aasta film on nii religiooni kui ka Hollywoodi piibellikke lugusid salvav anarhiline satiir. Tegevus toimub Juudamaal Issanda aastal 33, kus meeleheiteni viidud roomlased püüavad veidigi korda luua. See on kaose ja muutuste aeg ning puudust ei tule ka messiatest ja järgijatest, kes on valmis neisse uskuma. Sündmuste keskmes on Brian Cohen, mees, kes saab rea absurdete asjaolude tõttu messiaks seda ise soovimata. See annab tervele Monty Pythoni meeskonnale (Graham Chapman, John Cleese, Terry Gilliam, Eric Idle, Terry Jones ja Michael Palin) rohkelt võimalusi erinevates rollides särada. Küsimuse alla seatakse kõik alates endistest pidalitõbistest, Pontius Pilatusest ja kauplemise kunstist ja lõpetades revolutsionääride, hullumeelsete prohvetite, religioosse fanatismi, Rooma tsentuuriote ja ristilöömisega.

Martin Brody on uus politseiülem Amitys, puhkusesaarel Uus-Inglismaa kandis. Ühel hommikul leitakse rannalt tüdruku surnukeha. Ekspertiis näitab, et tegemist võib olla hairünnakuga. Peale uusi rünnakuid otsustab Brody koos kahe sõbraga ujuv elukas ülesse otsida ja see tappa.

Lugu Robin Hoodist – kuri prints John rõhub vaeseid sellal kui hea kuningas Richard on ristisõdade tõttu ära. Robin röövib maksukogujatelt, võidab vibulaskmisvõistluse ja päästab Mariani. Kõlab päris tavaliselt, kas pole? Mitte siis kui selle loo jutustamisel on Mel Brooksi käsi mängus. Kordi läbiräägitud lugu saab hoopis uue kuue: halastamatult, kuid lõbusalt parodeeritakse klassikalisi Robin Hoodi filme ja seiklusfilme üldiselt. Eriti selgelt äratuntavalt on rõhk asetatud filmile "Robin Hood: Prince of Thieves". Nagu ikka selliste filmide puhul, on eriti lõbus vaadata neil, kes parodeeritavaid filme näinud ja paroodiates tuttavaid stseene ära tunnevad, kuid mitte miski ei takista filmi nautimast ka neil, kes filmimaailma vähem kogenud.

Lõbusa perekomöödia teise filmi sündmuste ajaks on Scott Calvin olnud jõuluvana juba kümme aastat. Nüüd võib see lõppeda, kui Scott ei leia proua Clausi.