Cold Mountaini vangla surmamõistetute osakonnas hukatakse vangid elektritoolil. Teekond vangikongist hukkamiskambrisse on kaetud rohelise linoleumiga ning kannab nime "Roheline miil". Kui vanglasse satub topeltmõrva eest surmamõistetud John Coffey, ei usu keegi, isegi mitte valvurid, et ta oleks midagi sellist teha suutnud. Coffeyl on mingid ennenägematud võimed ning soov teha head ja teisi aidata. Ta sõbruneb valvur Paul Edgecombiga, kes üritab meest aidata, kui mõistab, et Coffey on ekslikult süüdi mõistetud.
Derek Vineyardit karistatakse pärast seda, kui ta on 3 aastat vangistust kandnud kahe päkapiku tapmise eest, kes üritasid tema veokisse sisse tungida. Oma venna Danny Vineyardi jutustuse kaudu saame teada, et enne vanglasse minekut oli Derek nahapea ja vägivaldse valge ülipopulaarse jõugu juht, kes pani kogu L.A rassilise kuriteo toime ja tema teod mõjutasid Dannyt suuresti. Reformeeritult ja värskelt vanglast välja astudes katkestab Derek kontakti jõuguga ja saab kindlameelseks, et Danny ei peaks minema sama vägivaldset rada pidi.
Keskealine abielupaar tülitseb rongis. Ei ole teada, millest. Mees heidab naisele ette, et see tarbib liiga palju alkoholi, naine ütleb, et tahab teda maja jätta. Atraktiivne prantslanna (Julie Delpy) on peagi sellest tüdinenud ja tõmbub tagasi varjulisemasse paika. Seal kõnetab teda noor ameeriklane (Ethan Hawke). Nad vestlevad, tunnevad sidet. Kui rong jõuab Viini rongijaama, peab Jesse väljuma. Kuid siis küsib ta Celinelt, kas ta ei tahaks päeva temaga veeta ja oma reisi homme jätkata. Celine nõustub. Üks päev ja üks öö. Rohkem aega neil pole...
On 2019. aasta Los Angeles - kahvatu neoonvalgustatud, ülerahvastatud tänavatega linn, kus pidevalt sajab happevihma. Detektiiv Rick Deckard peab tabama ja hävitama 4 replikanti, tehislikult loodud inimest, kes põgenesid maavälisest kolooniast, kaaperdades laeva, et tulla maa peale oma loojat otsima.
Ilmateadete lugeja saadetakse iga aasta Punxsutawneyisse, et teha seal reportaaž ilma ennustavast koopaoravast. See on neljas aasta järjest ja ta ei üritagi oma masendust varjata. Kuid ärgates koopaorava päevale järgneval päeval, märkab ta peagi, et see tüütu päev, mille ta enda arvates selleks korraks selja taha jättis, kordub taas ja järgmist päeva ei olegi.