George Valentin on 1927. aastal oma karjääri tipus, kui ta tutvub elava ja südamliku Peppy Milleriga (Bejo), kes üritab massistseenides osalemise kaudu staariks tõusta. Just nagu filmides "Täht on sündinud" ja "Lauldes vihmas", tõuseb Peppy Milleri täht ajal, kui stuudiod otsivad vastse helifilmi jaoks kauni häälega näitlejaid... ning just siis käib George’i kuulsus alla. Viimase paugu paneb talle börsikrahh, sest George on just paigutanud kogu oma raha ülespuhutud tumma seiklusfilmi "Armastuse pisarad". Heli kõlab selles filmis harva ja mõjuvalt. Ühes lustakas unenäostseenis kogeb George heli tungimist filmistuudiosse ülevõimendatult – ta kuuleb isegi udusule langemist põrandale. Filmi lõpustseenis kõlab üks õige põgus dialoogikatke.

Endine kirjanik Marcel Marx on asunud elama Le Havre’i nimelisse sadamalinna. Temast on seal saanud kingapuhastaja. Uus amet on võimaldanud Marcelil hakata inimesi tõeliselt mõistma. Vähemasti nii talle endale tundub. Oma kirjaniku-ambitsioonid on Marcel seljataha jätnud, kuid eluga, mida ta jagab töö, kohaliku lemmikbaari ning abikaasa Arletty vahel, on ta mõõdukalt rahul. Ühel päeval satub tema teele alaealine pagulane Aafrikast. Umbes samal ajal saab Marcel teada, et tema raskesti haigestunud naine peab minema haiglarežiimile. Marcel püüab võidelda inimliku minnalaskmise tundega nende vahenditega, mis on tal ainukesena käepärast: tema enda helge meel ning naabrite täielik abi. Marceli vastaseks saab aga valitsuse bürokraatia kohaliku politsei näol, kes soovib immigrandist poissi kinni nabida.